ei küsi kelleltki miks kõigun
sõja ja vaibumise piiril roheline telefon
siristab kevadekuulutaja halloo lumi
päike sidrunid kõik mis tegin tegin
meie suhete pärast

lootuse jätsin ammu
lootusetust veel mitte

hunnitud mustrid sätendavad väga tasa
põrand kumab läbi vaipade läbipaistev
kõle kosmiline sinna lõpuks
ma kukun läbi vaipade haigustest
ja enesetundest puhas

loodusest puhas
(loodus on loodusest puhas
kunstlik salongilik)

lumi sina mu kindel linn ja varjupaik
puhkan sinu all kevadel
õitsen (küll mind korbid
koristavad pisikesed linnud
nahka panevad) suvel lehkan
lõhnan õitsen tule
katsu mind kui pehme ja
mädanenud ma olen kui
noor

lumi
ära jäta mind üksi
päikese kätte