sel poisil oli raske veretõbi
ja Päevalille tänavas ta elas
seal aknad paistsid hädavaevalt läbi
ja päevast päeva isa pille neelas

sel poisil oli raske veretõbi
ja surmal oli hammas verine
poiss teadis süste saades päevad läbi
et elu surmast suurt ei erine

siis ühel päeval oli koolisaalis
seal turnimisepuudest ukse pool
kirst millest koolilapsi mööda saalis
kes haige puudus muidu terve kool

ja õpetaja puldist rääkis juttu
ei rääkinud kus Bonn või Pakistan
ma ukse juurest kuulsin keset nuttu
kui hüüti et ma käimist takistan

direktor tuli siis üks paber näpus
ja ütles Helmut teame sinu soov
(õhk järjest rohkem talumatuks läppus)
on olnud hästi lõpetada kool

ja tunnistus siis kirstu talle pandi
kus igas aines viied kevadeks
ma tundsin nähes seda viimast andi
et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks