Anna andeks, anna andeks, et armastan sind,
et sinule ainult mul tuksumas rind.
Ei iialgi loota vist tohi küll ma,
et sina mind armas võiks armastada.

Anna andeks, anna andeks, et armastan sind,
ja sinule üksinda tuksub mu rind.
Kui tahad mind põlata, põlga siis mind,
ma lähen ja leinan ja armastan sind.

Võib-olla ehk elus veel muutub su meel,
ja tuled mu juurde veel kord õhtueel,
oh kallim, kui armud, siis suudled sa mind,
ma selle eest surmani tunneksin sind.